Pitsipäev Haapsalus 2012

Pildistas Ingrid Teder

Kuna kõik muljetavad, siis tuleb ka oma muljed kirja panna. Alustama peaks sellest, et kogu viimane nädal ja tegelikult ka nädal enne seda on olnud minu jaoks hirmsasti kirju ja kiire. Kõigepealt üks väike töövõit & promotion*, siis ettevalmistused Läti koolituseks. Seejärel autoga Lätti, kaks intensiivset koolituspäeva armsate kolleegide seltsis ja kiirelt jälle tagasi. Koertetransa lisaks. Ööpäev taastumiseks ning seejärel Haapsallu.Ilmselt sellega oli ka seletatav Terje kommentaar minu enesevalitsemise kohta. Ma olin lihtsalt nii väsinud eelnevast, et muretsemiseks ei jäänud enam energiat ega aega.

Aga nüüd üritusest ka. Esiteks, tahaks tänada südamest korraldajaid! Olles ise olnud erinevate ürituste  korralduskomitees, arvan, et ma oskan kasvõi kaudselt hinnata, mida selline, mõnes mõttes ehk nišiüritus endast kujutab ja kui energia- ning ajamahukas on sellises mastaabis ettevõtmine kõik sujuvalt toimima lükata. Teil õnnestus see suurepäraselt!!!

Koht oli pitsikudujate ideaal - õrn soe tuulekene, päikseline ilm, õitsevad roosid, mõnus muusika. Lisame siia veel sarnaste huvidega inimesed, hea seltskonna ja ongi pilt täiuslik! Mulle õudselt meeldis see mõte, et pitsipäev Kuursaali juures toimus!

Muidugi ei hakka ma siinkohal salgama, et ma Haapsallu lihtsalt kuduelu nautima läksin. Ikka võistlema ka, sest no kes ei ihkaks peaauhinda kui III (2011), II (2010) ja publikupreemia (2011) käes? :) Aga nagu ma alguses mainisin, väsimus oli meeletu ja viimaste ööpäevade magamistunnid suhteliselt napid. Seega eesmärk oli minna ja nautida heas seltskonnas kudumist ning lõpetada muretsemine tulemuste pärast.

Laudkond oli väga tore ja toetav. Viskasime nalja, abistasime pisut ka kui motivatsioonist kippus vajaka jääma või tuju keeruka mustri läbinärimisest langema. Etteantud 2 tundi oli päris karm ajapiir mustrile, milles 38 silma laiusesse (+ rips) ja 48 rida kõrgusesse aga ma vist lõpetasin ise suhteliselt 2h ringis. Selleks ajaks oli ka ametlikult ajapikendust kõigile antud - päästev pooltund! Muster oli väga äge, spetsiaalselt pitsipäevaks loodud ja autoriteks Aime Edasi ning Siiri Reimann.

Põhjendasin ise oma kiiremat tempot sellega, et mul oli kohutav nälg :D. Nimelt hoolitsesid tol hommikul minu kallid pensionärnaabrid selle eest, et ma ikka nagu kord ja kohus pühapäeva maha ei magaks ja kella 6st jalule saaks, mistõttu jäi hommikusöök poole 7 kanti ning see oli ka mu ainus söök tol päeval. Käisin veel hommikul ema maalt ära toomas ning jätsin ta poolel teel sugulaste juurde chillima :)

Enne kudumisvõistluse algust kahjuks sööma ei jõudnud ja minu loll pea ei taibanud ka miskit näksimist kotti pista. Mistõttu Helen nägi kella 14.30 paiku Kuursaalis ühte kohutavat näljast õgrardit vaarikabeseekooki guinessi rekordile lähedasel kiirusel kugistamas.

Uuenduseks sel aastal oli veel valmiskootud tööproovi märjaks tegemine ning venituspulkadele pingutamine. Loomulikult andis see üldmuljele palju juurde, ma olen eelnevatel aastatel ikka tundnud suurt kiusatust pista pitsiproov purskaevu :)

Pildistas Indrid

Edasi jätkus päev kooskudumisega ja oleks selliseid tingimusi ja seltskonda antud igaks nädalavahetuseks, tuleks salle nagu Vändrast saelaudu, seda ma teile ütlen! Ilm oli lihtsalt suurepärane! Muidugi kudumisvõistluse ajal lagipähe sirav päike oli pisut karm kogemus ja meie kliimas on õnneks kraadid leebed, nii et saime hakkama. Aga hiljem rohkem seal merepool pingiveerel kududes olid tingimused nagu Moskva olulistel spordivõistlustel, kus vihmapilved rakettidega väidetavalt eemale aetakse :P

Ja siis tuli suur hetk - tulemused. Alguses tänukirjad osavõtjatele ja mind ei ole ega ole. Pinge kasvas ja süda peksis. Siis kuulutati välja III preemia ja ma mäletan, et ma halasin oma koha peal, et oleks pigem II kui I, et appi, mis nüüd küll saab. Terje ilmselt kuulis ka, so silly but so me :D Aga no ei olnud teine, damn thing, oli hoopis esimene. Jalad läksid nõrgaks ja kleit takerdus jalgadesse. Kohale ma sain, midagi ütlesin ka mikrofoni aga ega ma väga täpselt ei mäleta, mis seal ees toimus. Kohe läks lahti pildistamiseks  ja mina pidin muudkui naeratama ja kingitusi näitama :)

Võitjad läbi aegade - 2008 - 2012 / pildistas Ingrid

Kui ma pärast lahkuma hakkasin ja oma töö tagasi sain, küsis üks härra proovitööd vaadata. Andsin. Uuris ja küsis : "miks just see võitis?" Ma ei osanud midagi vastata, mina ka ju ei tea! Soovitasin pöörduda źürii pooleja seda herr ka teha lubas :). Üritus lõppes Kuursaalis ühise koogisöömise ja kohvijoomisega, kahjuks polnud piiratud ajalimiidi tõttu võimalik kauemaks sinna jääda. Üks mu pontudest nimelt peab saama oma järjekordse rohuportsu 8 paiku ja tagasitee tuli kiirelt ette võtta. Koju sain pisukese hilinemisega, sest ka sugulased tahtsid minu õnnest osa saada. Lisaks tuli lapsel (st minul :P) kõht täis sööta (imehea kodune rosolje, muide) ning muljeid pinnida.

Tänud vahvale autoseltskonnale - Ingridile ja Kirkele!
Oli üks seiklusrikas päev!

PS. *mainit tööalane võit kahvatub HS kudumisvõistluse I preemia ees.

English translation will follow shortly.