Mustritest

Siinses postituses refereeritud lõigud pärinevad raamatust Aija Jansone "Rucavas rakstaino adijumu mantojums". Zinatne, 2011. Kui te kasutate siit viiteid või lõike, oleks samuti kena kui te viitaksite! Aitähh!

Ma olen aastaid  mõelnud, et keegi tark etnograaf või ajaloolane võiks kirjutada võrdleva raamatu siinse piirkonna kindamustritest. Mõtlen siis Baltikumist tervikuna, sest kudumistraditsioon on kolmes riigis sajandeid tugevalt juurdunud. Ei saa ju olla, et me pole üksteist mõjutanud või siis et meil poleks olnud sarnaseid mõjutajaid. Ma ei pea siin silmas ainult mustrikogumikke, mis annavad kudujatele kopeerimisväärtusi või lihtsalt silmailu, vaid just igatseks midagi sisulisemat. Et miks ja kuidas ja kes ja kunas.

Kõik see mustrite virr-varr on minu jaoks kohati üks tore müstika ja fantaasiat käivitav värk. Võtkem kasvõi Eesti - milline kirjumirju värvimöll esineb Muhu kästitöös ja kui erinev on jälle Kihnu. Kui ma sinna kõrvale mõtlen, et ma leidsin ERMist oma kodukoha kohta vaid kaks mustrit, mida vaadates jääb mulje nagu poleks siin kunagi värve tuntud, siis ma ei saa enam üldse millestki aru. Kuidas ühele piirkonnale anti nii palju fantaasiat ja teisele kohe üldse mitte? Mis seda mõjutas? Igapäevaste rutiinsete tööde raskus? Mere lähedus või selle puudumine? Vaesus/rikkus? Kihelkonna suurus? Mis veel?

Mustrite kinda sisse minek on veel omaette teema. Sümbolitest on kirjutatud ja nende tausta lahatud aga miks just need ja niiviisi? Kui palju on kordusi ning mis on täiesti unikaalne? Kas on üldse midagi, mis (mustrile taandades) on täiesti unikaalne?  Nii palju küsimusi... :)

Sel aastal on minu raamaturiiulisse jõudnud mitmeid Läti kinnaste raamatuid, mis mu mõtted jälle nendele teemadele tagasi on viinud. Kuigi enamik nendest on samuti vaid mustrikogumikud, on nonde keskel siiski üks asjalik erand, mis üllatab oma käsitlusviisi poolest. Kuigi pean tunnistama, et ega mu lugemus ses teoreetilises osas nüüd ka suur ei ole, võibolla ma pole osanud lihtsalt õigest kohast otsida. See selleks.

Tahaksin pisut refereerida siinses postituses mainitud trükist Rucava kinnaste kohta, autoriks Aija Jansone. Trükis on auväärne ja põhjalik, värvislaididega, ajaloolise ülevaatega, põhjaliku allikatutvustusega. Autor viitab sellistele allikakogude hoidjatele nagu  Läti Rahvuslik Ajaloomuuseum, Läti Ülikooli Ajalooinstituut ja Vene Etnograafiamuuseumi tekstiilidekogu. Lisaks on kasutatud hulgaliselt trükitud uurimusi. Trükise lõpus on 63 allikaviidet.

Autor rõhutuab korduvalt Rucava piirkonna unikaalsust võrreldes teiste kihekondadega, pisut on viidatud sarnasustele ka Nica ja Bartaga. Ta kirjutab, et ükski muster ei kordu täielikult, vaid ainult variatsioonides aga samal ajal viis, kuidas muster on kujundatud (rütm ja geomeetria), juhindub kindlatest printsiipidest, mis on sellele kihelkonnale omased. Et millest see ikka tingitud ja kuidas seda seletada? Siinkohal tuuakse sisse veel üks nimi - etnograaf Aina Alsupe, kes on teemat põhjalikumalt käsitlenud ja väidab, et tolleaegset käsitööd mõjutasid nn kangakudumise mustrivihud, mis olid popid Kesk-Euroopas tööstusrevolutsiooni ajal. Näiteks toob ta ühe, mis ilmus 1841. aastal Ulmis ("Reneftes Weber und Musterbush für fie Band und Machine"). Selles toodud diagrammides ning mustriskeemides võib ära tunda mustreid, mis hiljem leidsid kasutust kinnastel. Naised on leidlikud :)

Lisaks kirjutab A. Alsupe mustrikogumikest, mis olid mõeldud linaste kangaste kudumiseks ning koostatud 18. ja 19. sajandil. Sageli olid  need käsikirjalised, köidetud nahka või tekstiilköitesse, mustrid tindiga käsitsi sisse joonistatud. Leitud on 9 sellist klade (Vidzeme ja Zemgale piirkonnast) ning vanim nendest on dateeritud 1777, autoriks kangakuduja Mikelis Valmiera piirkonnast. Taolised kangamustrite raamatud (veveru books) on vanemad kui nood eelpool mainitud trükised.

20. sajandi alguses info levik võis küll paraneda aga siiski oli puudus õppematerjalidest ning mustrikogumikest. Lätis on teada, et naised koostasid ise mustrivihke märkustega tehnikate ning võtete kohta. Neid oli nii käsitsi kudumise, kangakudumise kui ka õmblustööde kohta. Sellistesse vihkudesse koguti varasemal perioodil leivinud mustrikorrad, samuti ka kätte sattunud materjal väljastpoolt Lätit ja ka nn välisel vaatlusel silma jäänud nipid. Mustreid kopeeriti ka teineteistelt ja jagati. Näiteks on alles üks unikaalne kollektsioon ("Ancient patterns in Lower Kurzeme") käsitsi joonistatud mustritest ja seda talletatakse Liepaja ajaloomuuseumis. Need mustrid olid omal ajal kogutud Jekabs Kibursi poolt aastatel 1925-65 erinevatest piirkondadest, nt 27 mustrit Bartast jne. Kokku on kogus 298 lehekülge ning materjal oli jagatud 5 ossa : üldised mustrid lihtsamast keerukamateni; eraldi mustrid tikkimiseks ja õmblemiseks; vanad mustrid eriti olulisteks puhkudeks nagu pulmad ja matused; töökinnaste mustrid (need olid hallid, mustad, valged lihtsad soojapidavad kindad, tiheda mustriga);  tänapäevased mustrid (vähem aega ja püsivust nõudvad, lihtsamad).

Paljud sellised mustrivihud, mida naised oma eluajal koostasid, said sõjaajal kannatada või hävisid.
Sarnaselt meiega, on ka Lätis olnud traditsioon vaimu- ja kultuuripärandit koguda. Mistõttu võibki Läti ajaloomuuseum olla uhke oma etnograafiliste esemete kogu poolest. Nt ainuüksi Kurzeme piirkonnast pärit kindaid on neil üle 500 paari. Tuleb tuttav ette?

Aitab selleks korraks, võibolla edaspidi veel pisut mustritest.
Seniks hääd pühadejätku ja kannatlikku kudumeelt.